"Ärapanijat" vaata siit!

 

 

Raadio 2s on "Rahva oma kaitse" ja Kanal 2s "Ärapanija", kumba saadet on raskem teha?

Mõlemat saadet on kerge teha, kuna kaaslasteks on head sõbrad Andrus Kivirähk ja Peeter Oja. Aastate jooksul on meil juhtunud palju naljakat ja loodetavasti on kuulajad-vaatajad neist hetkedest ka osa saanud.

Milline on tagasiside ja vastukaja seoses "Arapanijaga", kas mõni ilgutav persoon tuleb tä naval ligi ja küsib: miks te mind mõnitate?

Tagasiside on olnud üllatavalt positiivne. Ma ei nimetaks "Ärapanija" tööstiili ilkumiseks. See on kole sõna. Me ikka pigem tö-game või narrime, olemata seejuures pahatahtlikud. Ja ammugi ei vihka me mitte kedagi. Inimvihkaja ei saa satiirikuna töötada. Sageli on tulnud kodanikud, keda oleme ühel või teisel põhjusel töganud - päris ilma põhjuseta ei satu ju keegi Ärapanijasse - tänama ja tunnustust avaldama. Nii et huumorisoon on poliitikutel ja teistel avaliku elu tegelastel täitsa olemas. See annab lootust.

Mart, mina tean teid sellest ajast, mil olite ajalehe Nelli Teataja peatoimetaja ning mul oli seal oma kirjarubriik. Kas mäletate minu kirju?

Hillar Kohvi kiri oli omamoodi kvaliteedinäitaja, sest härra Kohv ei korrespondeerinud kaugeltki mitte kõigile ajalehtedele. Kiri Viinahaualt tekitas Nelli Teataja toimetuses elevust ja suminat. Peatoimetajana võtsin endale sageli õiguse Hillar Kohvi värske läkitus kolleegidele ette lugeda.

Kuidas teist sai «Mnemoturniiri" Tarkade Klubi liige?

Toimetaja Marje Lenk ja saatejuht Mart Ummelas suvel kutsusid, olles Tarkade Klubi liikmetega läbi rääkinud. Otse loomulikult olin kohe hakkamas, tegu on auväärse saate ja mõnusa seltskonnaga. Naudin salvestusel veedetud tunde ja imetlen Hardo Aasmäe, Ivo Linna ning Jüri Aarma eruditsiooni. Olen vaikselt mõelnud, missugune on minu roll saates, ja leidnud, et olen Tarkade Klubi kõige noorem ja kõige rumalam liige. Lahkun "Mnemoturniiri" salvestuselt alati palju targemana.

Olete tuntud diskor, võtate sõna popmuusikateemadel, kevadel ilmus teie raamat „101 Eesti popmuusika albumit". Mis seob teid muusikaga?

Muusika on kummaline substants, kahtlemata hämaraim kõigist kunstidest. Muusika pakub esteetilisi elamusi, mõjutab intellekti, emotsioone ja füüsist, aga mida täpselt ta inimesega teeb, pole teada.

Maast madalast olen muusikat armastanud ja muusikas ela nud. Olen pärit muusikalembesest perest. Ema ja isa ar mastasid laulda ja pilli mängida, kuulasime raadiot, vaatasime "Horoskoopi", kodus oli palju heliplaate. Olin väike poiss, kui ühel suvehommikul õue astudes leidsin muru peal Artur Rinne pikutamas. Ei tea, mis ta seal tegija kuidas ta sinna sattus. Veelgi eredamana on lapsepõlvest meelde jäänud, kuidas kuulsin "Keskööprogrammist" Gunnar Grapsi juhitud saadet, kus mängiti Led Zeppelini "Black Dogi".

Sel hetkel andsin sõrme rockmuusikale.

Muusikast kirjutamine öeldakse olevat sama mõttetu tegevus kui arhitektuuri järgi tantsimine. Samas ikkagi on puhas rõõm, kui õnnestub oma elamu si, kogemusi ja mõtteid kirjasõna vahendusel lugejaga jagada, kas või soovitades head plaati või artisti. Jagamise moment on ka DJ-tegevust käivitav jõud. Ma ei käi just sageli plaate mängimas, korra-kaks kuus, ja ma tõesti valin hoo likalt, kuhu ma mängima lähen, mistõttu võtan seda tegevust nagu puhkust. Mõnus on valida plaate, panna plaadikott kokku, tel lida takso, sõita läbi õhtuse linna, kui foorides põlevad veel rohelised ja puna sed tuled.

Jõuad peopaika, elad sisse meeleolusse, vaatad inimesi, võtad paar klõmakat, ajad juttu, teed paar sigaretti ja lähed pulti. Jälgida n-ö sinu pilli järgi tantsivaid inimesi on puhas lust. Sa annad palju energiat ära, aga saad veel rohkem vastu. See puhastab ja ergastab. Kui mäng lõpeb, on särk seljas läbimärg. Sõidad läbi öise linna koju, vaatad valgusfooride kollaseid tulesid, oled väsinud, aga rõõmus, ja mõtled endamisi - oli tore pidu. Sellised hetked teevad südame soojaks.

Kuidas võrdlete oma töökogemust Eesti Ekspressis ja Postimehes?

Olin palju aastaid Eesti Ekspressi huumorikülje toimetaja, nüüd olen juba sama palju aastaid kirjutanud Postimehe huumorikül-ge. Mõlemad lehed on olulised väljaanded. Mulle meeldib Postimehe kui iga päev ilmuva ajalehe tempokas sisu. Kirjutades laupäevases lehes ilmuvat Juurika-külge, võin toetuda kindlale teadmisele, et minu lugeja on nädalasündmuste uudisvooga hästi kursis ja võtan need sündmused siis läbi huumoriprisma kokku ning keeran vindid peale.

Millist telekanalit vaatate kõige meelsamini ning milline on teie lemmikraadiojaam?

Läheks pikaks lugeda üles saateid ja saatejuhte, keda ma hindan. Lemmikraadio on kindlasti Vikerraadio. Alati katsun teleka ette jõuda „Kättemaksukontori" ajaks või kui tuleb „Foorum" või Mihkel Raua jutusaade. Ajakirjanikest rääkides pean lugu tööst, mida teeb Peeter Võsa. Tema saade on loomulikult väga humoorikas, aga „Võsareporteril" on ka tugev antropoloogiline aspekt. Oma parimatel hetkedel on Peeter Võsa suurepärane dokumentalist ja lugude vestja.

Kuidas sündis "Rahva oma kaitse"?

„Rahva oma kaitse" alustas sel sügisel 15. hooaega, sel puhul pidasime koos sõprade ja kamraadidega Von Krahlis maha vägeva kräu. Saade sündis tänu Raadio 2 tollasele peatoimetajale Erik Mornale, kes palus meil Andrusega ühel suvel tulla tegema asendussaadet ajal, kui põhitegijad on puhkusel. Nimi „Rahva oma kaitse" sai laenatud 1940. aastal pärast juunipööret Eestis tegutsenud kommunistlikult relvajõugult.

Kus on teie sünnikodu ning millal on sünnipäev?

Olen sündinud 29. septembril 1964 Tartus. Lapsepõlve veetsin väikses maakohakeses nimega Vastse-Otepää, teine kodukoht on n-ö juba päris Otepää - suurlinn, kuhu meie pere kolis 1974. aastal.

Millega tegelevad teie lapsed ning abikaasa?

Abikaasa Aile on riigiametnik, hetkel on ta kodune ja kantsel-dab meie tütrekest. Väike Kaisa tähistab peagi oma kolmekuist sünnipäeva. Vanem tütar Maria tegeleb muusika ja kunstidega, kevadel lõpetas ta Eesti Kunstiakadeemia ning jätkab õpinguid Londonis, sihtides magistrikraadi kunstiteaduse vallas.

Teie tulevikuplaanid. Mart Juur?

Olla terve ja rõõmus. Ei oskagi kõrgemaid eesmärke seada. Ma pole eriline plaanitseja, elu pakub alati võimalusi, mida on huvitav realiseerida. Tuleb need võimalused ära tunda ja kaasa minna.